Lugeda erinevaid uurimis- ja teadustöid ning postitada
blogisse 7 olulist mõtet/seisukohta/tulemust söömishäirega patsiendi
psühholoogiliste, käitumuslike ja isiksuslike iseärasuste kohta. Arutleda
küsimuse üle: milliste iseärasustega puutuvad õed/ämmaemandad kõige sagedamini
kokku oma igapäevatöös? Postitada arutelu blogisse.
7 olulist mõtet/seisukohta/tulemust
söömishäirega patsiendi psühholoogiliste, käitumuslike ja isiksuslike
iseärasuste kohta
- Paljudel bulimia
nervosaga patsientidel on ka teisi psüühika häireid, nt käitumis- ja
impulsikontrollihäired, raske depressioon, ärevushäired, ebastabiilne
isiksushäire.
- Buliimikud on impulsiivsemad kui anorektikud
ning seda seostatakse vanemliku
hoolitsuse vähesusega, kui nad olid lapsed.
- Buliimiaga inimestel on perekonnad tihedamini
purunenud, konfliktsed, vaimse tervise häiretega või uimastite kuritarvitamise
küüsis.
- Anorexia
nervosat ja bulimia nervosat
esineb rohkem homo- ja biseksuaalsete meeste seas, kellel on käitumuslikud
sümptomid (ebakorrapärane toitumine, asendustegevused söömisele jne) tugevamalt
väljendunud kui heteroseksuaalsetel meestel.
- Söömishäiretega naiste puhul on eesmärk kaalu
langetada, kuid mehed jagunevad kahte gruppi: need, kes tahavad kaalu langetada
(kõhn keha) ning need, kes tahavad kaalu tõsta (lihaseline keha). Sagedasti on
meeste soov omada saledat keha, mis on lihaseline.
- Anorexia
nervosa käitumuslikud jooned on teistega koossöömisest keeldumine,
aeglane söömine, toidu lõikumine väikesteks tükkideks (jätab mulje, nagu oleks
osa söödud), veidratel aegadel söömine, kaalulangust soodustava/nõudva spordialaga
tegelemine, nt ballett.
- Anorexia
nervosale ja bulimia nervosale
on iseloomulikud perfektsionism, obsessiiv-kompulsiivsus, negatiivne
emotsionaalsus, madal enesejuhendamine, madal kooperatiivsus, vältivad
isiksusejooned, millele lisanduvad anoreksia puhul huvi vähesus, enesepiiramine
ja rigiidsus ning buliimia korral kõrge impulsiivsus, huvi suurenemine ja
piiripealse isiku jooned.
Milliste iseärasustega puutuvad ämmaemandad
kõige sagedamini kokku oma igapäevatöös?
Väga tähtsal kohal on usaldusliku suhte loomine, sest
raseduse korral ei ole ohus ainult naine, vaid ka sündimata laps(ed). Kui on
loodud usalduslik suhe, siis naine tunneb, et ta saab ämmaemandale rääkida
negatiivsetest mõtetest, mis teda painavad jne ning teab, et saab hinnanguteta
abi ja toetust. Tähtis on naist jälgida juba ka rasedust planeerides ning ka
peale sünnitust, nt kuu aega. Rasedus aitab naisel oma seisundiga positiivses
suunas liikuda, kuid sünnitusjärgselt võib probleem endise intensiivsusega
naasta.
Ämmaemandad töötavad nii noorte kui vanematega,
kontratseptsiooni nõustamist vajavate, rasedust planeerivate, rasedate,
sünnitajate ja sünnitanud naistega, mistõttu peavad nad olema väga teadlikud
söömishäireid soodutavatest teguritest ning sümptomitest. Kõige tähtsam on
oskus neid märgata ja ka märgata naisi, kes võivad haiguse poole suunduda.
Suhtlemise käigus võivad selguda erinevad märgid, mis viitavad söömishäiretele
(nt rasestumisraskused, ülemäärane kehakaalu kõikumine (langus/tõus),
seedeprobleemis, püsiv kurguvalu, nõrkus, halb enesetunne, pidev seljavalu,
jalakrambid, ärevus, stress, süü, häbi, rahulolematus oma keha suhtes jne).
Teemad, millega ämmaemand peaks olema kursis, et aidata
rasedust planeerivaid, rasedaid ja sünnitanud naisi: tervislik toitumine,
kaloraaž, toitumiskava, tervislikud kaalulangetamise viisid, samas olukorras
olevad naised, grupiteraapia olemasolul, motiveerimismeetodid.
Söömishäiretega neidude ja naiste puhul peab kindlalt
rääkima kõigest, mis on seotud seksuaaleluga, nt rasestumisvastased vahendid,
sugulisel teel levivad haigused, eriti HIV (uuringud on näidanud, et
söömishäiretega naised on väheteadlikud sellest), haiguse mõjust tervisele ning
tuleviku mõjudest.
Jälgima ei peaks ainult naisi, vaid ka mehi, nt kui rase
tuleb mehega koos vastuvõtule, siis peaks ka mehega vestlema ning tema puhul
jälgima söömishäirete sümptomeid, sest meestel on tunduvalt raskem diagnoosida
haigust. Kui tervishoiutöötaja on võimeline sellises seisus naispatsiente
identifitseerima ning aitama, siis tuleb ta toime ka meespatsientidega.
Allikaloend:
Joakit, K. (2008). Rasedusaegsete söömishäirete mõju ema ja lapse tervisele
ning sellega seonduv ämmaemandustegevus. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, ämmaemanda
õppekava. Tartu. Lõputöö.
Luts, R., Preitof, K. (2015). Söömishäiretega naiste
raseduse ja emadusega seotud hoiakud ning tervishoiutöötajate roll nende
toetamisel. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, ämmaemanda õppekava. Tartu. Lõputöö.
Poolak, P. (2010). Söömishäired meestel, anorexia nervosa ja bulimia nervosa ning sellega kaasnevad õendusprobleemid ja õendusabi.
Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Lõputöö.
Põldsam, J. (2008). Venelaste söömishäirete seos
isiksuseomadustega. Tartu Ülikool, psühholoogia instituut. Tartu. Magistritöö.
Selge, K. (2015). Anorexia nervosa esinemine noorukitel ning
sellega kaasnevad terviseprobleemid ja õendusabi. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe
õppekava. Tartu. Lõputöö.
Urgo, M. (2009). Söömishäirete olemus ja mõju perekonnale
ning õe roll söömishäiretega patsiendi lähedaste toetamisel. Tartu Tervishoiu
Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Lõputöö.