Ülesanne 3

Lugeda erinevaid uurimis- ja teadustöid ning postitada blogisse 7 olulist mõtet/seisukohta/tulemust söömishäirega patsiendi psühholoogiliste, käitumuslike ja isiksuslike iseärasuste kohta. Arutleda küsimuse üle: milliste iseärasustega puutuvad õed/ämmaemandad kõige sagedamini kokku oma igapäevatöös? Postitada arutelu blogisse.
 

7 olulist mõtet/seisukohta/tulemust söömishäirega patsiendi psühholoogiliste, käitumuslike ja isiksuslike iseärasuste kohta

• Paljudel bulimia nervosaga patsientidel on ka teisi psüühika häireid, nt käitumis- ja impulsikontrollihäired, raske depressioon, ärevushäired, ebastabiilne isiksushäire.
• Buliimikud on impulsiivsemad kui anorektikud ning  seda seostatakse vanemliku hoolitsuse vähesusega, kui nad olid lapsed.
• Buliimiaga inimestel on perekonnad tihedamini purunenud, konfliktsed, vaimse tervise häiretega või uimastite kuritarvitamise küüsis.
• Anorexia nervosat ja bulimia nervosat esineb rohkem homo- ja biseksuaalsete meeste seas, kellel on käitumuslikud sümptomid (ebakorrapärane toitumine, asendustegevused söömisele jne) tugevamalt väljendunud kui heteroseksuaalsetel meestel.
• Söömishäiretega naiste puhul on eesmärk kaalu langetada, kuid mehed jagunevad kahte gruppi: need, kes tahavad kaalu langetada (kõhn keha) ning need, kes tahavad kaalu tõsta (lihaseline keha). Sagedasti on meeste soov omada saledat keha, mis on lihaseline.
• Anorexia nervosa käitumuslikud jooned on teistega koossöömisest keeldumine, aeglane söömine, toidu lõikumine väikesteks tükkideks (jätab mulje, nagu oleks osa söödud), veidratel aegadel söömine, kaalulangust soodustava/nõudva spordialaga tegelemine, nt ballett.
• Anorexia nervosale ja bulimia nervosale on iseloomulikud perfektsionism, obsessiiv-kompulsiivsus, negatiivne emotsionaalsus, madal enesejuhendamine, madal kooperatiivsus, vältivad isiksusejooned, millele lisanduvad anoreksia puhul huvi vähesus, enesepiiramine ja rigiidsus ning buliimia korral kõrge impulsiivsus, huvi suurenemine ja piiripealse isiku jooned.

Milliste iseärasustega puutuvad ämmaemandad kõige sagedamini kokku oma igapäevatöös?

Väga tähtsal kohal on usaldusliku suhte loomine, sest raseduse korral ei ole ohus ainult naine, vaid ka sündimata laps(ed). Kui on loodud usalduslik suhe, siis naine tunneb, et ta saab ämmaemandale rääkida negatiivsetest mõtetest, mis teda painavad jne ning teab, et saab hinnanguteta abi ja toetust. Tähtis on naist jälgida juba ka rasedust planeerides ning ka peale sünnitust, nt kuu aega. Rasedus aitab naisel oma seisundiga positiivses suunas liikuda, kuid sünnitusjärgselt võib probleem endise intensiivsusega naasta. 

Ämmaemandad töötavad nii noorte kui vanematega, kontratseptsiooni nõustamist vajavate, rasedust planeerivate, rasedate, sünnitajate ja sünnitanud naistega, mistõttu peavad nad olema väga teadlikud söömishäireid soodutavatest teguritest ning sümptomitest. Kõige tähtsam on oskus neid märgata ja ka märgata naisi, kes võivad haiguse poole suunduda. Suhtlemise käigus võivad selguda erinevad märgid, mis viitavad söömishäiretele (nt rasestumisraskused, ülemäärane kehakaalu kõikumine (langus/tõus), seedeprobleemis, püsiv kurguvalu, nõrkus, halb enesetunne, pidev seljavalu, jalakrambid, ärevus, stress, süü, häbi, rahulolematus oma keha suhtes jne).

Teemad, millega ämmaemand peaks olema kursis, et aidata rasedust planeerivaid, rasedaid ja sünnitanud naisi: tervislik toitumine, kaloraaž, toitumiskava, tervislikud kaalulangetamise viisid, samas olukorras olevad naised, grupiteraapia olemasolul, motiveerimismeetodid.

Söömishäiretega neidude ja naiste puhul peab kindlalt rääkima kõigest, mis on seotud seksuaaleluga, nt rasestumisvastased vahendid, sugulisel teel levivad haigused, eriti HIV (uuringud on näidanud, et söömishäiretega naised on väheteadlikud sellest), haiguse mõjust tervisele ning tuleviku mõjudest. 

Jälgima ei peaks ainult naisi, vaid ka mehi, nt kui rase tuleb mehega koos vastuvõtule, siis peaks ka mehega vestlema ning tema puhul jälgima söömishäirete sümptomeid, sest meestel on tunduvalt raskem diagnoosida haigust. Kui tervishoiutöötaja on võimeline sellises seisus naispatsiente identifitseerima ning aitama, siis tuleb ta toime ka meespatsientidega.

Allikaloend:
Joakit, K. (2008). Rasedusaegsete söömishäirete mõju ema ja lapse tervisele ning sellega seonduv ämmaemandustegevus. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, ämmaemanda õppekava. Tartu. Lõputöö.

Luts, R., Preitof, K. (2015). Söömishäiretega naiste raseduse ja emadusega seotud hoiakud ning tervishoiutöötajate roll nende toetamisel. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, ämmaemanda õppekava. Tartu. Lõputöö.

Poolak, P. (2010). Söömishäired meestel, anorexia nervosa ja bulimia nervosa ning sellega kaasnevad õendusprobleemid ja õendusabi. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Lõputöö.

Põldsam, J. (2008). Venelaste söömishäirete seos isiksuseomadustega. Tartu Ülikool, psühholoogia instituut. Tartu. Magistritöö.

Selge, K. (2015). Anorexia nervosa esinemine noorukitel ning sellega kaasnevad terviseprobleemid ja õendusabi. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Lõputöö.

Urgo, M. (2009). Söömishäirete olemus ja mõju perekonnale ning õe roll söömishäiretega patsiendi lähedaste toetamisel. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Lõputöö.