1. Milliseid kognitiivseid moonutusi esineb söömishäirega patsiendil? (nimeta vähemalt 5)
• Selektiivne abstraktsioon ehk suvaline järeldamine - järeldatakse tõendite puudumisel, mis toetaks järeldust või kui tõendid on vastupidised
Nt„Olen silmatorkav, siis kui olen kõhn“
• Üldistamine - tehakse üldisi järeldusi ühe või enama eraldiseisva detaili alusel ning rakendatakse teistes olukordades
Nt „Kui ma olin normaalkaaluline, siis polnud ma õnnelik ehk ma tean, et ma tean, et kaalu tõstmine mu meeleolu ei paranda.“
• Võimendamine – millegi ebameeldiva (nt tagajärgede) ületähtsustamine
Nt „Olen kaks kilo juurde võtnud ning nüüd ei saa enam põlvest lühemaid kleite kanda“
• Dihhotoomne (ehk must-valge ehk kõik-või-mitte-midagi) mõtlemine – kalduvus kõik kogemused kategoriseerida ühte kahest vastandlikust kategooriast (õige või väär, hea või halb jne). Ennast kirjeldab äärmist negatiivsust
Nt „Kui ma lasen endal ühe kilo juurde võtta, siis sellele järgnevad ka sada kilo“
• Personalisatsioon ehk isikustamine – väliste sündmuste omistamine endale. Enda nägemine välise sündmuse põhjustajana, kuigi ei olda ise vastutav
Nt „Nägin, et poes kaks müüjat naersid kui ma riideid proovisin. Kindlasti naersid nad minu üle, et ma nii paks olen“
• Ebausklik mõtteviis – arvatakse, et sündmustel, millel puudub omavaheline seos, on põhjalik seos
Nt „Ma ei saa süüa ühte küpsist, sest see muutub koheselt rasvaks kõhul“
2. Kirjelda AN ja BN kognitiivseid mudeleid.
Kui kliendil on madal enesehinnang, siis võib ta tunda enda ka väärtusetuna ning üheks võimaluseks enda enesehinnangut, väärtust ja väärikustunnet tõsta on langetada kaalu ning saavutada „ideaalne“ figuur. Muretsemine kaalu ja figuuri pärast muutub liigseks ning kinnisideeks. Selle järel võtavad võimust perfektsionism („Ideaalne on kõhn“) ning dihhotoomne mõtlemine („Kui ma ühe kilo juurde võtan, siis võtan veel sada kilo“). Sealt edasi hakatakse järgima intesiivset ja jäika dieeti ning kaal hakkab langema. Võimenduvad perfektsionism ja dihhotoomne mõtlemine kuni ühel hetkel tekib „tagasilangus“ ehk söömishood, sest on end näljutatud või vähe söödud. Söömishoogudele järgnevad negatiivsed emotsioonid – süütunne, häbi, masendus. Need kutsuvad esile tahtliku oksendamise või lahtistite, diureetikumide kasutamise, et kaal ei tõuseks. Ring hakkab otsast peale.
negatiivne enesehinnang
↓
liigne muretsemine kehakaalu ja figuuri pärast
↓
perfektsionism ja dihhotoomne mõtlemine
↓
intensiivne ja jäik dieet
↓
perfektsionism ja dihhotoomne mõtlemine
↓
söömishood
↓
negatiivne emotsioon
↓
tahtlik oksendamine või lahtistite kasutamine
• Kõige tähtsam on vastastikuse usalduse saavutamine terapeudiga. Samuti patsienti mõistev ravisuhe.
• Pt peaks teadma enda haiguse kulgu ning mis haigusega tegu on (olemus, sümptomid, ravi)
• Selgitada ravi laadi, ülesehitust ja eesmärke.
• Terapeut peaks lahti mõtestama koos patsiendiga söömishäire olemuse kognitiivselt ning teraapia ajal selle juurde tagasipöörduma.
• Pt peab oma toitumist jälgima, nt toitumispäevik ning terapeut peab olema kõigest teadlik.
• Võib olla vajalik koostada näidismenüü, millest saab patsient juhinduda toitudes.
• Söömisharjumuste üksikasjalik arutamine, et mõista miks midagi süüakse ja kuna.
• Kaalumisharjumuste muutmise vajalikkus.
• Pt peab seletama miks ei saa võtta ideaalkaalu eesmärgiks, vaid tuleb arvestada patsiendi individuaalsust ning lähtuda tema vanuse ja pikkuse keskmisest. Eesmärkkaal peaks olema vahemikus, mitte konkreetne number.
• Väga tähtis on rääkida põhjalikult söömishäire tagajärgedest organismile ning et need võivad pöördumatud olla. Nt elektrolüütide tasakaaluhäired, ebakorrapärane menstruatsioon, tursed, hammaste kahjustumine jne.
• Oksendamine ja lahtistite, diureetikumide kasutamine ei väljuta kogu tarbitud toitu ning viimastel on minimaalne toime ja ajutine effekt. Kindlasti ka tagajärjed. Selgitada lahtistite, diureetikumide ja steroidide tegelikku kasutamise põhjust.
• Dieedi pidamine soodustab tegelikult ülesöömist. Selgitada dieedist loobumise vajadust ning et kaal ei tõuse koheselt dieedist loobudes.
• Meespatsientide puhul peab kindlaks tegema, kas nad soovivad kaalu langetada või lihast kasvatada ning vastavalt sellele menüü koostada.
• Meeste puhul peab tegelema ka treeningutega, et lihaseid taastada. Rääkida olulisusest, samuti toitumise mõju lihaste arengule.
• Pakkuda alternatiivtegevusi, et saada mõtted oksendamiselt või lahtistite/diureetikumide kasutamiselt, nt jalutamine, kinos käimine, sõpradega kokku saamine jne.
• Patsiendi lähedaste ja pere kaasamine ravisse ning aidata neil aru saada probleemist. Soovi korral proovida ka pereteraapiat või siis kokku viia teiste samas situatsioonis olevate peredega.
Allikaloend
Hawton, K. jt (toim). (1993). Psühhiaatriliste probleemide kognitiivne käitumisravi. Söömishäired.
Jaanisk, M. (I.a). Söömishäired ja KKT. Lühikonspekt.
Poolak, P. (2010). Söömishäired meestel, anorexia nervosa ja bulimia nervosa ning sellega kaasnevad õendusprobleemid ja õendusabi. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Lõputöö.
Urge, M. (2009). Söömishäirete olemus ja mõju perekonnale ning õe roll söömishäiretega patsiendi lähedaste toetamisel. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Lõputöö.
