Ülesanne 3
Ülesande eesmärk: Äreva patsiendi juhtumi kirjeldamine oma kogemuste põhjal.
Mina olen mitmel korral kokku puutunud ärevate patsientidega. Üks viimaseid oli praktikal olles, kui üks vanem proua tuli operatsioonile. Tegu oli teise aasta kirurgilise haige õendusabi praktikaga. Patsiendiks oli 58-aastane naine, kes tuli osakonda koletsüstektoomiaks ehk sapipõie eemalduseks.
Operatsiooni eelsel õhtul polnud midagi viga. Oli rõõmsameelne ja jutukas. Järgmisel hommikul, kui läksin teda operatsiooniks ette valmistama, siis proual värisesid käed tugevalt, hingas väga raskelt ning ütles, et süda peksab rinnus "nagu tahaks rinnust välja hüpata". Öö teisel poolel magas äärmiselt kehvasti. Mõtles terve aja, et mis siis saab kui midagi valesti läheb, äkki ei ärkagi enam üles või äkki kui midagi jäetakse minu sisse (nt tampoon, tups vms). Peale öist ärkamist hakkasid tekkima ka kehalised vaevused. Ta tundis, et käib liiga tihti tualetis ning kõht on juba mitu korda läbi käinud. Väitis, et tal on nii kuum, et keegi on öösel radiaatori soojemaks keeranud. Higistas silmnähtavalt. Patsient oli üle keha kange ja pinges. Mida rohkem ta rääkis, seda hullemaks seisund muutus. Proua ärritus äärmiselt kergelt, kui ma tahtsin, et ta räägiks lähemalt, mille pärast muretseb ning üritasin teda rahustada. Samuti ärritus tugevalt, kui ma ei lubanud tal vett juua, sest tal oli kohe varsti vaja operatsioonisaali minna (kaebas suukuivust).
Kui proua rääkis mulle oma kehalistest vaevustest, siis üritasin talle selgeks teha, et tegu võib olla operatsiooni eelse ärevusega. See silmnähtavalt ei meeldinud talle ning ta ärritus koheselt. Kuid kui me rääkisime ka teistest meditsiiniga seotud olukordadest, siis hakkas maha rahunema, sest mõistis, et muidu ta selliselt ei käitu. Üritasin tema mõtteid (mis siis saab kui midagi valesti läheb, äkki ei ärkagi enam üles või äkki kui midagi jäetakse minu sisse (nt tampoon, tups vms)) rahustada. Selles olukorras tuli appi ka palatikaaslane, kes oli just eelmisel päeval läbinud sama operatsiooni. Teadmine, et palatikaaslane on sarnase kogemusega rahustas teda tõsiselt. Kutsusin juurde ka kirurgi, kellega koos rääkisime ka operatsioonist (kuidas välja näeb, mis tehakse jne). See aitas proual pildi luua tulekul olevast. Viimaseks rahustavaks faktoriks oli see, et ma pidin sellele operatsioonile kaasa minema ning kuna mina olin patsiendiga enamuse ajast ka tegelenud ehk minu nägu oli kõige tuttavam. Siis lõpuks rahunes proua ning läksimegi operatsioonisaali. Vajas tuge kuni uinumiseni, nt hoidis minu käest kinni ning rääkis minuga.
Arvan, et kõige raskemad aspektid äreva patsiendiga tegelemisel on kindlasti see, et tema tähelepanu pole minule suunatud ning ma ei tea, kuidas patsient võib minu rahustamismeetoditele reageerida. Vajalik on korduv sama jutu rääkimine ja ka patsiendipoolne tagasipeegeldus, et kindel olla üksteise mõistmisest. Tihti saab ärevate patsientide puhul juba aimata, et kuidas tema reaktsioon sinu jutule on ning tead, mis mõjub kõige hõlpsamini. Mõnikord võib sattuda patsient, kes reageerib nii nagu keegi kunagi varem pole reageerinud ning sellisel juhul tekib korraks mõtteblokk ja siis kohe tuleb ümber mõelda lähenemisviis ja püüda mõista, kuidas patsiendi mõttemaailm hetkel töötab.
Väga detailne ja põhjalik situatsioonikirjeldus. Arvan, et operatsioonieelne ärevus on üsna tavaline nähtus ning avaldub igal inimesel erineva tugevusega. Meeldis,et üliõpilane tundus hästi toime tulevat patsiendi rahustamisega. Eriti armas oli see, kuidas tudeng patsiendi sedateerimiseni tema juures oli ja kätt hoidis ning selle kaudu patsiendi rahunemist soodustas.
VastaKustutaVäga hea ja põhjalik juhtumikirjeldus. Nõustun juba eelkõnelenud Eglega :-). Patsiendi kõrvale jäämine ja toetamine on kõige olulisem. Isegi siis, kui alati kõige õigemaid sõnu öelda ei oska. Head!
VastaKustutaTäiesti nõus! Oled piisavalt enesekindel ja see peegeldub kindlasti ka sinu kehakeelest. Kõik kasutatud tehnikad olid asjakohased.
VastaKustuta